Sõlõ helkämine ja hõpõehtide hellin köütse’ jo latsõiäh

Kasvi üles Obinitsah ilosa Tuhkvitsa uja oropervi pääl. Setomaal kasudõh olli’ seto ehte’ silmä iih jo latsõiäst saati. Imäpuulnõ vanaimä Kasaku Emmi käve seto laulu laulmah tuuaigsõh Obinitsa leelokoorih. Õks oll´ naid leelotamiisi ja sõs läts mitu tunni rahvarõividõ sälgä säädmisele. Mu imä ja tõõsõ’ timä vannusõ’ kandsõ’ seto rõivit ja ehtit harva. Tuu oll´ aig, koh vana’ kombõ’ olli’ niivõrra muutunu’, õt ka vanaimä’ kanni’ sõlgi.

Vanaimäl oll´ hõpõkraam kilekotih, miä umakõrda sõlõ seeh. Sõlõ ümbre oll´ kõllanõ mustriline päärätt ja kõik s´oo umakõrda kilekotih, midä hoiti rõivakapi riiulih rõividõ vaihõl. Vanaimä sääd´ seto ehtit hindäle kaala õks peris tükk aigu. Täpselt oll´ tiidä’, miä säeti paika kõgõpäält – s´oo oll´ muidogi sõlg. Edesi joba erinevä’ mündikee’. Hõpõehtide hellin om jäänü siiämaani kõrvu.

Olli väigokõnõ, ku rahvamuusikauurja’ tulli’ Obinitsa koori lindistämä ja pildistämä. Sõsar Helge läts pildi pääle, mina õs lää’. Jo ma sis tuukõrdki paari-kolmõaastadsõna tiidse, õt naisil omma’ uma’ ja miihil uma’ laulu’.

Koolitii vei Talinahe kunsti opma. Käsitüümeistrest vanaimä Emmi kir´olitsõ’ vaiba’ ja teki’ ni seto tekstiili’ köütse’ ornamendimaailmaga. Imä Riitsaarõ Raili oll´ käsitüüoppaja ni seto tikandi meistre. Nii joudsõ’ seto mustri’ ja ehte’ edimält mu maalidõ pääle. Ildampa Obinitsa vanah kuul-kerikuh 2003. aastal kunstinäütüse avamisõl opsi’ Helbi koori laulja’ iihotsah Kala Manniga, õt kuis ehtit õigõhõ joonista’.

Sõlg om nigu lindav laiv, mustri’ nigu tähekaart pääl- om antu võimalus linneldä läbi ao ja ilma!
Tallinnah kunsti opmah- ütskõrd, vast olle aasta 1993-trehvsi Tõnis Vindi loenguhe ja käve sääl mitmit aastit. Liivi vüü ja jaapani mustri’, – niimuudu ku Tõnis, es olõ kiäki kõnõlnu. Nuu’ loengu’ olliva väega olulidsõ’ mu kujonõmisõl!